fs
***
koerale ei tohi anda
laua pealt syya
ega orjale
inimese nime
kui sa ostad seda vahuveini
ei siruta sa kätt välja
et tõsta pudelit letile
sa ootad
et mina tulen ringiga leti tagant
ja teen seda
kui me paneme asfalti
või tõstame banaane välja
ei vaata sa meile näkku
kui teie olete inimesed
kes siis meie oleme
kas ori on arenenud inimesest
või pole teda olemas
kas meid saab osta tööriistapoest
kas tykikaupa
või kaaluga
ei ole meie asi
miski ei ole meie asi
aga ikka sa kysid
milline vein sobib praetud krevettide juurde
miks?
meil ei ole ju silmi
ega suud
(Vikerkaar 2020, nr 9)
Berit Petolai
Tõnkadi-lõnk
See puukäru, millega sauna puid vean, teeb ikka nõnda: tõnkadi-lõnk.
Tõnkadi-lõnk, üle õue, koorem pilpaid peal, nii ta veereb ja laulab.
Tulevad aina uued kevaded, suved ja sügised. Talvedki.
Elu keerdub nagu ahjule kuivama jäetud kasetoht,
aastaajad vahelduvad, üht oodata enam ei jõuagi, juba algab uus.
Kiiremaks läeb kulg, hommikul nõksatan paigalt ja sööstan päeva,
õhtul vurrina urgu tagasi, sulgen enda järelt uksed ja haagid,
maabun rahusse, igatsen tasaseid jutte.
Selles ajavoolus ja voolamises aiman kedagi enda ümber,
head vaimu, kes on alguse saanud ühest kaugest palvest,
ilmutades end videvikus, arooniamarjade tuimestavas mekis.
Tänan. Meenutan. Tunnetan abaluudes sooja virgumist.
Suured asjad muunduvad, kasvavad üle pea või pöörduvad teisele teele.
Väiksed asjad korduvad ja neis on pidet.
Vanal rohelisel metsjakil on kesksuvel raudrohu krõbedalt mõrkjas lõhn
ja taskunurkades peen puru, sest ikka korjan taimi kuivatamiseks.
Sügisõhtul lambivalgel kirjutades on sõrmed valge paberi taustal pruunid ja
parkunud –
puravikud, sügisest sügisesse puhastan ja lõigun neid.
Nii vaatan end eemalt ja ülalt ning sealt, kõrgelt,
näen läbi aastate üht kogu istumas sauna ees pikal pingil,
puhta pesu hunnik õlale visatud nagu kokkulapatud öökullitiivad,
vaatamas üle aasa, tumeda allikakuuse poole.
Jälgimas looma või lindu, tuulehoogu, vihma ja iseenda kõrgeid servi.
Minuteid, tunde, päevi ja aastaid nii. Õhtuti, ikka seesama pilt.
Taustaks tasane mantra, tõnkadi-lõnk, puukäru tuttav lauluke,
mis nagu ajatu heli köidab aastad kokku,
lubades aastaaegadel üle minna,
puid lehtedesse rüütades ja siis jälle raagu puhudes.
Tõnkadi-lõnk, tõnkadi-lõnk.
Üle õue, üle elu, üle aja.
(Looming 2, 2020)
Aino Pervik
*
Ukerdan oma laiade lamedate lapsesuuskadega üle avara lume-
välja. Pimeneb. Ei mingit suusarada ees, ei ühtki tulukest kuskil.
Veel natuke rühkimist üle paksu puutumatu lume, ja ma jõuan
koju!
Mu parim mälestus lapsepõlvest ongi kodu: ema, isa ja väike
mina.
(“Miniatuurid mälupõhjast”)
Andres Aule
KUIDAS MINUST EI SAANUD GRIGORJEVAT
Aule luulel pole ju viga, aga kas toimetajate lauale on jõudnud
näiteks Sveta Grigorjeva ja Liina Tammiste värsked kogud?
Peeter Sauter
Mu rahvus: (mõlemalt poolt) eestlane
ja sugu: mees.
Ma mäletan, mismoodi oli
Eesti NSV-s.
Mu gf on brünett.
Mu nimes pole ühtki g-d.
Ma võtan suhu
ainult toitu,
jooki,
ravimeid
ja keelt.
Mind pole pandud Eestis alatasa
ühte patta.
Ei vihka kedagi. Ei ime midagi.
Ja väljendan end pigem tantsimata.
Ja enda getominevikust
ei kirjuta ma teile ridagi.
(Looming 12/2020)
Kristiina Ehin
Muremurdja
Muremurdja on keti kuudi küljest
koos tagalauaga lahti kangutanud
Lõrisedes jookseb ta mööda linna
ja rebib inimeste südamest muresid välja
Murepojukeste haprad luud
praksuvad ta lõugade vahel
Rahva hiigelmurede vatsast
kisub ta soolikad välja
kangutab kollektiivsel alateadvusel
uneuksed eest
ja kargab kõrri meie ängile ja nukrusele
meie piinatud orjahingele
ja valusatele mälestustele
meie allaneelatud uhkusele
mis on üleöö masenduseks moondunud
Kaitseme ennast vapralt
Surume käed Muremurdja
buldogikõri ümber kokku
Me pole ometi mingid andunud optimistid
mingid naiivsed keskeurooplased
mingid kiipsmailinguga kauboikullesed
Oleme eestlased ja mure on meie leib
elustiil ja ellujäämisstrateegia
Mure on meie tagatükk
maks põrn ja pankreas
Mure on valge ükssarvik
meie ajaloo
kahekümnemõõtmelises udulaamas
Vaid ühel lühikesel jaaniööl
ilmutab ta ennast
vett lirtsuval metsalagendikul
vana kalmistu taga
Tema kabjalöök
annab armastussõnad suhu
teeb kartulikarva patsi kuldseks
toob kevadpäikest nähes pisara silma
paneb sõbrale pihtima
andeks paluma
oma jumalast antud Jonni jätma
ära leppima
Mure
armas Mure
ilma sinuta ei suuda ma
hoida ega hoolida
Ehk õnnestub sind veel ellu äratada?
Ehk sõuame sinuga koos
veel soovide siniranda
ja taltsutame kord
selle rõõmsasilmse murdja
(„Janu on kõikidel üks”)
Igor Kotjuh
***
mu nimi koormab mind
miks peaksin olema
igor kotjuh
kui elan eestis
kirjutan eesti keeles
ja mu lapsed käivad eestikeelses koolis
lisan siia juurde eestikeelseid sõnu
jõevool vesikasvud
taamal järv
igor kotjuh
ööbik elu
savi liisk
igor kotjuh selgelt eristub neist
kõlab teistmoodi
ja ta tähendus on arusaamatu
igor kotjuh on nagu telefon
blogi instrument
partner reserveeritud
uhhaa dušš
võõrsõnad on keele osa
ütlevad sõbrad
võõrsõnad eitavad eesti keelt
ütlevad võõrad
mu nimi koormab mind
sest see kuulutab rahvust
pean iga kord tõestama
et see pole oluline
(Vikerkaar 4-5/2020)
Natalja Nekramatnaja
*
VEND SAI NARIVOODI ÜLEMISE KORRA
sest üleval on paradiis
sest üleval on issand
allpool aga põrgu ja kurat
öösiti on taevaski pime ja pimedusest sajab
vihma
inimene avab vihmavarju
ega näe enam taevast ei usu enam paradiisi
hommikuti põletab jumal köögipliidil
lehekülgi saatana päevaraamatust
sõnad pannakse põlema
sõnad tõusevad korstnasse ja levivad üle kogu linna
sõnast keedetakse kohvi
kui vanemad ärkavad
sõna on kirbe ja lastele liiga kange
sõnu tuleb lahjendada
emapiimaga
(Looming 9/2020)
Luuleauhinna žürii:
Triin Paja / Liivi luuleauhinna laureaat 2020
Jüri Talvet / Eesti Kirjanike Liit
Mart Velsker / Tartu Ülikool
Janika Kronberg / Eesti Kirjanduse Selts
Sirje Leini / Peipsiääre vald
Helen Paju / Juhan Liivi nim Alatskivi Kool
Tanar Kirs / Liivi Muuseum
