Talvike Mändla
*
Olen seest tühjaks uuristatud känd.
Mulda minusse mahub,
kuid lilled ei võta juuri alla.
Kasta ja väeta,
ikka mus kasvab vaid nõgeseid.
Kord kasvas üks mõte.
Ta oli laialehine luulõieline,
eriti haruldane mõte,
mida võis ainult eemalt vaadata.
Mina olin liiga lähedal.
Sünnitades mõtte surmasin lootuse,
tuleviku, kus vanast kasvab alati uus,
mets taastub, jõgi on jälle vett täis,
vool on kiire ja viib ojad õiges suunas
ookeanide poole, mis ei ole veel prahti täis.
Mõte ei võtnud juuri alla.
Metsad ei taastunud,
mitte minu eluajal
ja järgmist ju enam ei tule.
(Luulekogu „Käed”, Tuum 2021, lk 8)
Natalja Nekramatnaja
*
tuleme narvast
läheme jeruusalemma
silmad avanevad
lõputiitritega
võõrad nimed
mustvalgete
mälulünkade kohal
lennukist alla vaadates
kõiketeadja positsioon
mured ja kannatused
kõik üldised
(Luulekogu “Sinine pojeng”, Tuum 2021, lk 34)
Mirjam Parve
*
jahtuvas saunas
vana musta sooja lae all
kuivava iisopi lõhnas
sirutan end välja ei teagi
kas laudsil käsi holbeinilikult
üle lavaääre ripakil või
ootan üksi üksi õeke
vanapaganat kosja
sirutan käed üle pea ja
venin pikaks
kael kaugele põlvedest puusadest
kulmud kaugele põsesarnadest
juuksed pilvena kõrgele pea kohale
sauna taha kaselatva
õhtuvalguse otsani
(ei tea kui nüüd tulekski see
väike must vanapagan
aga mul on iisopit)
hiiglaneitsi valge kuldne
ilmatu pikaks puhtaks lahti
kas selline oleksingi kui poleks kõiki
neid sõlmi sees
(Looming 1/2021, lk 67-68)
Peeter Ilus
*
Käes Võimatu Päikese pühad
üks pööriöö jälle on ees
ja taevase kolde lees
üks säde on ärkamas leegiks
siis hurmavalt hõõguvaist sütest
kord jälle saab tulepõrm
me tõuseme päikese poole
ränkraske kui ongi me samm
kui otsa saab ihuramm
kui kustub me hingedes tuli
me põrmust lööb õitsema päev
(Looming 1/2021, lk 70)
Talvike Mändla
*
“Pool sinust oli ilus.”
Sõnad kajavad vastu
tapeedituilt seintelt,
luitunud Türgimaa vaipadelt,
koltunud fotodelt albumeis
ja tolmult nende kaanel.
Kumb pool, ma küsin.
Vaikus ei vasta.
Otsin su lõhna
kardinailt,
pitspadjapüüridelt.
Ei leia.
Sina ei olnud lavendel,
meliss ega münt.
Olid lummav ja lämmatav
belladonna, peitsid
peeglid mu eest ja pool minust.
Kumb pool, ma küsin.
Otsin su inetust.
(Looming 4/2021, lk 487-488)
Mathura
KUIDAS KOPUTADA
Kuidas koputada voolavale veele,
nii et sõrmed ei saa märjaks?
Kuidas pista tasku tuult
või kuidas olla nõtke kivi?
Ainult lubavus on lahendus,
üksi mõõtmatus jääb pihku.
Iga kannatus ja katsumus
on viimaks ikka ühte sama nägu –
pinev peatumine murdumise, paindumise,
lahusoleku ja kokkukasvamise
määramatul piiril.
(Luulekogu „Lahusolek“, Allikaäärne 2021, lk 93)
Hasso Krull
*
me elame taevas
see ei ületa enam uudisekünnist
ometi kukkus ta alla
alles üsna hiljuti
oodatakse midagi uut
aga taevas ei sünni midagi
mis poleks enne
sündinud maa peal
kivi ei sammaldu raud ei roosteta
ilma eeskujuta varjude vallas
punased kirsid
võivad olla sinised kirsid
nahavärvil ei ole tähtsust
ja geneetilist koodi saab manipuleerida
ometi maitseb tolm
alati ühtemoodi
tolm on pärit
ülevalt taevast kus kõik on tolmuga kaetud
need on vanad asjad nad isegi
ei liiguta enam
vana laud vana tool vana grammofon
vanad maasikad vanaaegsete riiete lõhn
vanaaegsed inimesed
vanaaegset taevast ei ole enam palju
on ainult vanaaegsed pilved
(Looming 11/2021, lk 1454; luulekogu „Ava“, Tuum 2021, lk 53)
