Ann Viisileht
Kuidas enam langetada nägusid
II
selles keeles mis meil praegu on me hääldame ja kirjeldame. on võimalik
neid asju kirjeldada, valukõnelustes, need eksisteerivad, selles
keeles me hääldame ja kogeme julmas toores täpsuses, aga oleks vaja
need võtta sealt välja, võtta mitte olema, hääldada hääldada keelest
välja ja siis neid ei olekski, kustutada kustutada kustutada kõik, endast
lahku ehmatada, valeelust lahku. ehkki ma olen, ja veel hiljuti, näinud
kuidas langeb kevadlumi kaasikule, kuidas lõhnab mullal pudenenud
toht, olen üritanud kokku panna metsatüvetükke nagu maailmakaarte
(kuidas ma võisin kunagi olla järv, kuidas ma võisin olla!) ei oska ükski
neist mulle midagi öelda. elust lahku. olime ajaloolised ja tegime
kõike samamoodi nagu enne ja lagunes koost, ja millest kirjutati ja
mida ei pandud tähele siis oli veel vara ja me ei teadnud täpselt või
kuidas, ja kuigi see on juhtunud, inimkond, selline, üsna otse, loopis
meid, ma olen praegu raskem kui kivid.
(Vikerkaar 2022, nr 12)
___
Indrek Hirv
*
Pimedust tuleb võtta
nagu teist elu
kui ta tuleb su peale
ees udu ja unustus
mahlakas vari
küps õun
täis õhtute
magusat valgust
eks kord tule siis jälle päev
jahe inimeste hommik –
mine talle vastu
üks õun kummaski taskus
(luulekogu „Päiskivi”)
___
Timo Maran
*
Valida oma rada mustikavarte, villpea ja põdrasambla vahel.
Hingata sisse soo mõrkjaidmürgiseid lõhnu,
kanarbik ja sookail, küüvits.
Kuldsete tiibadega kimalane
lendab su särgikaelusele ja jääb sinna õhtut ootama.
Valged linnud sukelduvad laukasse ja
lendavad teiselt poolt välja.
Ristämblik mändide vahel koob nii tiheda võrgu,
et keegi ei pääse sealt kunagi vabaks.
Oled unenägudepüüdja.
Minna tagasi algusesse.
Minna tagasi,
algusesse.
(Looming 2022, nr 2)
___
Tõnis Vilu
istun pimedas köögis pea käib väljamagamata kvetiapiinist
ringi ja aknapraost tuleb karget talveõhku seda justkui
pressitakse sisse surub suur piimjassinine õide puhkev lill
suur kuulaja õis avaneb üks teine aken kuskil hetzeli
tänaval maaniline sosin punutud tooli kägin tema vaevaga
tehtud vaikus on selgelt kuulda sellest juba piisab üksikud
hõredad lumehelbed peaaegu selgest taevast sellest juba
täiesti piisab
(Vikerkaar 2022, nr 7–8)
___
Triin Soomets
***
isa läks teisele poole
siinpool ei saanud olla
isa läks teisele poole
mustade mändide alla
siinpool ei saanud olla
isa läks imeruttu
ytles veel ole terve
isa läks imeruttu
liivatera on kerge
ytles veel ole terve
liivatera teeb myra
valjem kui kosmose myrin
liivatera teeb myra
mida ma vastama pidin
valjem kui kosmose krigin
(Vikerkaar 2022, nr 4–5)
____
Hanneleele Kaldmaa
Ainult üks samm veel
Taevas langetab linna kohale
tiivad. Sa tõmbad jalga saladusesokid
ja tõttad otsima otsuseid. Kaugele on vaja minna.
Sammal suudleb su taldu ja
püüab sind neelata tervenisti –
sa ei märkagi seda –,
taevas kõditab su pealage,
kõditagu pealegi,
ta tuleb
alla-
mäge.
Heidab maa peale oma halli palge,
sa mattud ta sulgedesse,
hingad sisse
väikeseid väive ja igavikku.
Otsused ongi läinud,
sokid täis saladusi ja okkaid,
varvaste vahel liiv.
Teisi teid vist ei lähe siit.
(luulekogu “Sinustki võib saada fossiil”)
____
Hando Runnel
Küünlapäeval
Taeva tulipunasel alasil
päike vasardab metsalatvu,
valged hanged on verise kumaga
ennast üleni kinni katnud.
Öösel põhjavalguse põlevat
vahin maailmatelki,
imen pärani silmisse
haiget müstilist helki,
kuni tähesütele sadeneb
viimaks pilvede koredat tuhka,
külmast vabisev maailm ometi
vastu hommikut veidigi puhkab.
(Looming 2022, nr 4)
