Juhan Liivi loomingust

Iga eestlane teab peast ridu nagu kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, igav liiv ja tühi väli…, tulin linnast, lumesadu…, eile nägin ma Eestimaad, kui seda metsa ees ei oleks jne.

Neist fraasidest on saanud rahvasuus ringlevad kõnekäänud, mida pruugitakse sageli  märkamata, et need pärinevad eesti ühe suurima luuletaja sulest.

Tallinna Kirjanike majas on musta laega saal, Juhan Liivi luuletustest on tehtud arvukalt laule, tema luulest on tõukunud arvutuid tõlgendusi… Liivi looming on juba ammu oma loojast lahknenud ning iseseisvat elu elama hakanud.

Fotol olev graffiti pärineb ühe Tallinna vanalinna maja seinalt (foto autor: Mare Sabolotny):

Ehk on Juhan Liiv oma kirjaridades määratlenud eestlaseks olemise kogemuse nii täpselt ja tabavalt, et ikka ja jälle pöördutakse tema tekstide poole?

Laulupeolt laulupeole juubeldab rahvamass, lauldes Peep Sarapiku poolt viisistatud Juhan Liivi “Ta lendab mesipuu poole”:

Nii kõlavad need 1894. aastal kirja pandud read üsna prohvetlikuna:

“Kui tume veel kauaks ka sinu maa”

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.

Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast –

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.