Juhan Liiv sündis 30. aprillil 1864 Tartumaal Alatskivi vallas ja kasvas üles Rupsi külas Oja talus. Juhan (Johannes) oli pere poegadest noorim ning lapsepõlvest peale nõrga tervisega. Juhan õppis Naelavere külakoolis, Kodavere kihelkonnakoolis ja lühemat aega ka H. Treffneri Gümnaasiumis Tartus. Nooruses töötas ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures. Ajakirjanikutöö kõrvalt alustas ta ka loominguliste katsetustega, avaldades ajalehtedes luuletusi ja lühijutte.

Murdepunktiks Juhan Liivi elus ja loomingus sai jutustus “Vari”, mille ta kirjutas loomepalangu ajel kaheksa päevaga 1892. aasta sügisel. Jutustus pääses trükki aga alles 1894. 1893. a algupoolel valmisid ka jutustused “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” Vaimse ülepinge tõttu ilmnesid Liivil vaimuhaiguse tundemärgid ning 1894. a kevadel viibis ta mitu kuud Tartu närvikliinikus ravil. Peale seda kolis ta juba parandamatu vaimuhaigena vend Joosepi juurde Oja tallu Alatskivil, kus veetis  aastaid üldsuse poolt unustatuna, koguni surnuks peetuna. Liiv abistas sugulasi talutöödes, jälgis ajalehtede kaudu ühiskonnaelus toimuvat ning luuletas.

Paradoksaalsel kombel sai Juhan Liivist sel moel esimene elukutseline kirjanik, kes oma luuleloomingu paremiku kirjutas just haigena.

20. sajandi algul ilmus Juhan Liiv taas üldsuse ette, liikudes laiemalt ringi ning avaldades ajakirjanduses uusi luuletusi ja miniatuure. Haigena ning ühiskonna silmis heidikuna kirjutas ta üksnes sisemisest loomusunnist. Liivi luulet iseloomustabki lihtsus, siirus, vahetus ja tundesügavus ning samas erakordne üldistusjõud.

Juhan Liiv oli elu lõpuni rahutu hingega, rännates viletsas riietuses jalgsi pikki vahemaid ilmast hoolimata. Oma viimastel eluaastatel rändas ta ühest paigast teise, elas sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Ta suri tiisikusse 1. detsembril 1913.

Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa: kogumik Kümme lugu (1893), jutustused Käkimäe kägu (1893), Vari (1894), Nõia tütar (1895), ainus eluajal üllitatud luulekogumik Luuletused (1909). Liivi luule on ilmunud nt kogumikes “Teosed” (1954), “Sinuga ja sinuta” (1989), “Ööl on üheksa poega” (1996), “Tuulehoog lõi vetesse” (2007), “Meel paremat ei kannata. The Mind Would Bear No Better” (2007), “Oh, elul ikka tera on” (2010). Juhan Liivi loomingut on tõlgitud arvukatesse võõrkeeltesse.