Eduard Tubin

18.06.1905 Kokora vald, Torila küla – 17.11.1982 Stockholm. Maetud Stockholmi Skogskyrkagårdenisse. 18.06.2018 koos abikaasa Erikaga ümber maetud Tallinna Metsakalmistule.

Eduard Tubin on üks eesti rahvusliku helikeele kujundajaid, eesti “sümfoonilise muusika isa”.

Kodavere kihelkonnas Torila külas sündinud Eduard Tubin lõpetas 1930. aastal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri kompositsiooniklassi, täiendas end aastal 1932 Viinis ja 1938 Budapestis. 1944. aastani tegutses Tubin Tartus orkestridirigendina, koorijuhina, klaverisaatjana ning komponistina. Töö kodumaal katkestas Nõukogude okupatsioon. 1944. aastal emigreerus Tubin Rootsi, kus ta elas Stockholmis ja töötas Drottningholmi Lossiteatri muuseumi arhiivis vanade partituuride restaureerijana (1945–1972) ja osales kohalikus eestlaste muusikaelus. 1962. aastal sai temast Rootsi Heliloojate Liidu liige. 1982. aastal valiti Tubin ka Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.

Pärast Stalini aega said taas võimalikuks helilooja suhted kodumaaga: Tallinnas kõlas 1956. aastal Tubina Sümfoonia nr. 5 ja Tartus, teatris Vanemuine, etendus 1961. aastal balleti “Kratt” kolmas redaktsioon. Sidemete tõttu okupeeritud kodumaaga sattus Tubin ebasoosingusse Eesti pagulasringkondades. Ka Nõukogude Eestis oli tema loomingu levik piiratud. Eluajal oli Tubina üks loomingulisi kõrghetki tema Sümfoonia nr. 5 ettekanne 1952. aastal New Yorgi Carnegie Hallis Endel Kalami juhatusel. Laiemalt said tema nimi ja teosed tuntuks alles pärast surma, seoses Neeme Järvi, Arvo Volmeri ja Eri Klasi juhatatud orkestriteoste ettekannete ja plaadistustega.

Tubina loomingu kestvateks tunnusteks on rütmi tähtis roll, läbival intervallikal põhinev temaatiline ühtsus ja lineaarne polüfoonia. Nii tema meloodika kui ka variantne arendusviis on suguluses eesti rahvaviisiga. Tubina teoste laadilised vabadused ja helikeele ökonoomsus on modernistlikud, kuid vormikujundus konservatiivne. Ühendades oma muusikas alalhoidlikke (rahvamuusikaline materjal, klassikalised vormiprintsiibid) ja modernistlikke tendentse, oli ta pigem üldistaja ja arendaja kui revolutsionäär. Kuigi programmilisust vältiv, kannab Tubina teoste kujundimaailm enamasti dramaatilist sõnumit. Tubina muusika traagiline toon on oluliselt seotud tema pagulasesaatusega. Eestis tähistab tema nimi tänaseni dramaatilist kultuurikatkestust. Eduard Tubina range vormikujundusega, ostinato-tehnikal ja lineaarsel häältejuhtimisel põhinev sümfooniline looming avaldas kodu-Eesti muusikale suurt mõju ka veel 1960. aastate stiiliuuenduste aastail.

Eduard Tubin on pälvinud 1979. aastal Kurt Atterbergi preemia ja 1981. aastal Stockholmi linna kultuuripreemia. 2000. aastal asutati Tartus Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, mille peaeesmärk on Tubina kogutud teoste väljaandmine (kirjastus Gehrmans Musikförlaget).