Liivi Muuseum

Juhan Liivi kodukoht

Category: Määratlemata (page 1 of 4)

Luuleruum Alatskivil

Jõulupakett lasteaedadele ja algklasside lastele

Kaks kultuuri ühes kandis – talurahva ja sakste jõulutegemised Liivi muuseumis ja Alatskivi lossis.

Jõulud talurahva moodi Liivi muuseumis: talulaste mängud ja müramised rehetoas.

Jõulupuu paruniproua juures lossis: tee, maiustused ja meisterdamine.

Programmi hind 10.- lapse kohta, saatjatele tasuta.

Programmi kestus 2 tundi. Info ja tellimine: info@muusa.ee või tel 51 44851

Lugusid Alatskivi koolielust

Mesipuu poole. Lugusid Alatskivi koolielust – ühiselt ümisemise raamat

Ilmunud on Alatskivi kooli hariduslugu käsitlev mahukas raamat “Mesipuu poole. Lugusid Alatskivi koolielust”.

Alatskivi kandi hariduslugu leiab selles kogumikus kajastamist alates 18. sajandist nüüdisajani. Raamatu tuumiku moodustavad Alatskivi kooli vilistlaste ja koolitöötajate meenutused. Rikkalik pildimaterjal ja värvikad lood annavad ülevaate mitte üksnes sellest, mis on toimunud kooliseinte vahel, vaid loovad kireva kollaaži inimestest, kujutluse koolisüsteemi toimimisest, kooli rollist kogukonna- ja kultuurielus, muutustest ühiskonnakorralduses, normidest, kommetest ja reeglitest, erinevatest väärtusmaailmadest. Selles suures mitmehäälses kooris sünnib ühine ümin kui sümfoonia, milles iga hääl kannab oma osa. Kuidas need hääled on kujunenud, kus nad on kõlanud, mis annab igaühele oma värvingu?

Iga kollektiiv ja kooslus toimib omalaadse mesilasperena. Paul-Erik Rummo on kirjeldanud ühtehoidmist kui mesilassülemit, Juhan Liiv kirjutanud read mesipuu poole lendamisest. Kool on selles suhtes omapärane asutus, et ta seob ja hoiab koos eri ajastute väärtused: põimib mineviku, oleviku ja tuleviku. Näen kooliga seotud inimesi tõepoolest ühise terviku kandjatena, igaüht oma loo ja koorma ja lennustiiliga, ometi aga ühendab kõiki see paik, kust välja lennatud ning mille poole teadvustatult või teadvustamatult ikka tagasi liigutakse, olgu unes või ilmsi.

Kool toimib kui mesipuu, millest välja lennatakse ja mille poole taas tagasi tullakse. Võib ju muidugi edasi mõelda, mis tähendusvarjundeid lisab mesipuu ja mesilassülemi metafoori mesilaste ülesanne mesitarusse kokku kanda, kui nad tarust tühjalt lahkuvad ja naastes maadligi madalal suminal õietolmu raskusest tünjate jalgadega taas lennuavast sisenevad – et mil moel inimlaps kooli tuleb – igal hommikul või esimest korda elus – ja millisel moel – ning milleks – sealt lahkub või mida taas tagasi toob.

Ma olen oma mesipuust, oma koolimajast välja lennanud ja hiljem mõtisklenud, et sellest mesipuust on elusse nii mõndagi kaasa saadud: on mälupilte, mälestuskilde, lugusid, pajatusi, teadmisi ja tarkuseteri, naljakaid või pelutavaid seiku. Meil kõigil on need olemas, sõltumata sellest, kuivõrd end samaks mesilaspereks peame või nimetame.

Alatskivi kool seostub mitmele põlvkonnale 1962. aastal valminud hoone, praeguse koolimajaga. Varasematele kooliskäijaile oli koolimajaks hoopis nüüdne vallavalitsuse hoone. Juba hoonete enda kasutamine, olud, milles tegutseti, annavad hea aimduse aegade muutumisest. Koolimajasid nimetatakse haridustempliteks. Need on erilised ja pühad kohad. Pühaks ei tee neid tellised, mört, valgeks värvitud laed ega uuendatud küttesüsteemid. Väga lihtne on kooliõpilasel kõik see tähelepanuta jätta. Just siis, kui kõik on korras. Ilma hoone ja taristuta ei saaks olla seda, mida eriliseks peame. Alatskivi koolimaja on püha tänu kõigi inimeste otsustele, soovidele ja tegudele, mis siinkandis aset on leidnud. Nii on koolimajade seintest saanud monument kõigile teadmistele, kogemustele ja mälestustele, mis siinsete inimestega seotud.

On kombeks mõõta ja kaaluda, kas antav ja saadav haridus on ikka piisavalt kvaliteetne. Võime aga küsida, kas andmist ja saamist saab ja tohib kaaluda samade mõõdupuudega. Võime küsida, kas ja kuidas selline kvaliteet andmise mõttes aja jooksul on muutunud. Saame pärida, kuidas saadud haridus aja jooksul on klaarunud ja kuidas ning milleks settinud. Alles seejärel tasub valida mõõdupuid, otsustada, milline on Alatskivi koolihariduse maine. Üheainsa õpetaja tööleasumine koolis võib mõjutada kümnete, sadade inimeste elu. Tuleb tunnistada, et keskkooli loomine või selle kaotamine on ajaloos märgilise tähtsusega sündmused. Ühel silmapilgul ratsionaalsena näiv otsus võib teises valguses paista arutu – eriti neile, kes vaatavad kõrvalt või annavad toimunule hinnangu takkajärgi tarkusega ja targutades. See on nii lihtne, ent ka hoolimatu. Tagantjärele tasub õppida tehtust ja vaagida edaspidiseid samme. Mõistlik on kaaluda, kas tehtud otsuseid tasuks tagasi pöörata, kasutades selleks nii teadmisi kui ka tunnetust.

Me kuulame ja vaatame inimeste lugusid ja pilte. Paljuhäälsuses jäävad kajama selged juhtmotiivid, mis ja kes kannavad kogu Alatskivi kandi hariduselu, suunavad inimeste tegusid. Kindlad inimesed, olulised väärtused ühendavad tervikuks kõik Alatskivi kooliga seotud inimesed. Hariduselus toimunu on andnud tooni kogu ümbruskonnale ning koolist mujale liikunud inimesed omakorda mõjutanud kogu Eestimaad.

Koolist ei saada üksnes haridust, kaugeltki ainult teadmisi. Kool ei ole ka ainult õpilaste koht. Kõik kogemused ja elamused mõjutavad iga osasaanut, olgu ta noor või vana. Mälestusi lugedes saame aimu, kuidas Alatskivi kandis on alati lugu peetud spordist, muusikast, tantsust, kirjandusest ja loodusest. Kool on sõprade ja vaenlaste, eneseületamise ja häbi koht, kool on hirmu ja armu koht, kool on saavutuste ja pettumiste koht, kool on mõtlemise ja mõtlematuste koht, kool on laiskuse ja püüdluste koht, eelarvamuste ja taipamiste koht, kiusamise ja andekspalumise koht, piiride ja vabaduse koht, austamise ja põlgamise koht, mängu ja töö koht… Siinse raamatu kaante vahelt ei jää välja maailmasõda, Stalini surm, Voldemar Panso, sanitaarõppused, lumi, Hirveaed, loss, voodid, vahetunnid, kemmergud, kummipuud, aiatööpäevad, jalgrattasõidud, korvpall, kostüümipeod, armumised, tantsupeod, koroona, koorid, Eesti iseseisvumine, turumajandus, sinililled, rööbaspuud, traktorid, porgandid, leib, garderoobid, mandoliinid, maalid, Ameerika Hääl, fotoaparaadid, Juhan Liiv, pioneerid, poeedid, olümpiamängud, volikogud, sovhoosid, arvutid, vihikud, vägijoogid, tint, masuut, Inetu Pardipoeg…

Usun, et äratundmist leiab nii see, kes Alatskivi koolimaja seinte vahel õppinud või õpetanud, kui ka iga Eestimaal elanud inimene, kes kultuuriloo vastu huvi tunneb, sest kogumikus avalduv retrospektiiv valgustab paikkonna hariduselu mälestuste kaudu kogu Eestimaa ajalugu.

Nagu ei ole kooli ilma inimesteta, ei oleks raamat saanud teoks, kui poleks olnud kaasamõtlejaid, innustajaid, eestvedajaid, tagantlükkajaid ega muul moel panustajaid. Raamat sündis mitmekihilises koostöös. Väljaandjateks on Juhan Liivi nim Alatskivi Kool,  Liivi Muuseum, MTÜ Alatskivi Kogukonna Arenguselts.

Suur tänu kõigile lugude ja piltide saatjatele! Aitäh töörühmale!

Erilised tänud Piret Kaurile materjalide kogumise, süstematiseerimise, innustamise eest ning Karl Elkenile sihikindla ja järjepideva faktide täpsustamise ja hindamatu pildimaterjali eest!

Raamatu väljaandmist toetas Kohaliku Omaalgatuse programm, Peipsiääre Vallavalitsus, Eesti Kultuurkapital.

Alatskivi kooli mälestuste kogumik on teetähis, mis on jäädvustanud hulga inimeste meenutused nii, nagu nad ise need on kirja pannud. Siin ei saa rääkida absoluutsest ja ammendavast tõest. Pigem on see teetähis, algatus, mida jätkata ning mis võiks olla innustuseks iseenda lugude jäädvustamisel ja ühiste lugude kogumisel.

 

Kadi Kivilo, raamatu toimetaja

Loomingulise inimese vaimne tasakaal – Juhan Liivi lugu

Vaimse tervise kuul sai teoks Liivi Muuseumi esimene veebiülekanne koos noorteportaaliga Teeviit. Videos räägib Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra Juhan Liivist, tema lapse- ja kujunemispõlvest, ambitsioonidest, haigestumisest ja ravist 19. sajandi Eesti oludes.

Peipsiääre valla rahva esitatud luuletus võitis Liivi luuleauhinna

30. aprillil, Juhan Liivi 157. sünniaastapäeval kuulutati välja Juhan Liivi luuleauhinna laureaat. Peipsiääre valla elanike esitatud luuletus, Berit Petolai “Tõnkadi-lõnk”, valiti aasta liivilikemaks luuletuseks.

Valla elanike meelisteksti valimiseks loodi sel aastal esmakordselt elektrooniline ankeet, millega sai iga luulehuviline esitada oma lemmiku. Ankeedist andsime teada selle aasta jaanuari Peipsiääre Teatajas. Levitasime infot raamatukogudes ja nende veebilehtedel. Ankeedivastuste järgi enim hääli saanud luuletus nomineeriti Liivi luuleauhinnale.

Luuleauhinna väärilise luuletuse valimiseks töötab žürii läbi eelmisel aastal esmakordselt trükis – kogudes või ajakirjanduses – ilmunud luuletused. Iga žüriiliige esitab luuletuse, mis tema hinnangul kannab endas liivilikku vaimsust. Seejärel toimub arutelu, milles žüriiliikmed selgitavad enda valitud luuletuse esitamise tagamaid. Nominentide hulgast selgitab žürii võiduluuletuse välja salajasel hääletusel punktisüsteemi alusel.

Liivi luuleauhinna žüriisse kuulusid Triin Paja (mullune laureaat), Jüri Talvet (Eesti Kirjanike Liit), Mart Velsker (Tartu Ülikool), Janika Kronberg (Eesti Kirjanduse Selts), Helen Paju (Juhan Liivi nim Alatskivi Kool), Sirje Leini (Peipsiääre valla keskraamatukogu) ja Tanar Kirs (Liivi Muuseum).

Tänavuse Liivi luuleauhinna laureaadi Berit Petolai luuletus “Tõnkadi-lõnk” ilmus ajakirjas Looming nr 2/2020. Laureaat kuulutati välja Juhan Liivi 157. sünniaastapäeval veebiülekande vahendusel.

Auhinnale olid nomineeritud veel Aino Perviku, Andres Aule, fs, Igor Kotjuhi, Kristiina Ehini ja Natalja Nekramatnaja luuletused, mida saab lugeda märtsikuu vallalehest.

Liivi luuleauhind ei ole rahaline. Laureaat saab nahakunstnik Ülle Paapi ainueksemplarina valmistatud karjasemärsi.

Juhan Liivi sünniaastapäeva videopidustustel kuulutati välja ka video teel toimunud koolinoorte Liivi etluskonkursi laureaat, kelleks on Arabella Antons Tartu Mart Reiniku Kooli 9. klassist, juhendajaks Tiiu Heinsalu. Eripreemiad pälvisid Hella Hildegard Niitra Juhan Liivi nim Alatskivi Kooli 9. klassist, (juhendaja Kait Eiland), Katariina Pruus Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Birgit Sitska) ja Martin Vesberg Saaremaa Ühisgümnaasiumi 11. klassist (juhendaja Rita Ilves). Lisakonkursi publikupreemia pälvis Iiris Nurmla Kanepi Gümnaasiumi 4. klassist (juhendaja Tähte Tagel), Liivi Muuseumi eriauhinna sai Lisell Väljak Tartu Hansa Kooli 6. klassist (juhendaja Lea Sokman).

Palju õnne laureaadile! Suur tänu kõigile etlejatele, juhendajatele ja toetajatele!

Juhan Liivi 157. sünniaastapäeva video on järelvaadatav meie kodulehel.

Older posts

© 2021 Liivi Muuseum

Theme by Anders NorenUp ↑