Juhan Liivi kodukoht

Kuu: august 2022

Kirjanduslik kohvik ja luule vastuvõtt

Liivi muuseumi rehe all Sibulatee puhvetite päeval 10.09.2022

Kohvik avatud kl 11-18

Gastronoomilisi imesid Türgi köögist pakuvad meie head sõbrad MTÜ Eesti Foorum Dialoogi Keskusest. Kavas: kanakebab (šaurma), “icli köfte” (vegan), sarma, baklava, halvaa, Türgi lokum, Türgi kohv ja tee

 

Vaimutoidu menüü:

11.30 luule vastuvõtt Sirel Heinlooga

12.00 Türgi köögist ja kultuurist räägib Sümeyra Catal

12.45 luule vastuvõtt Sirel Heinlooga

13.00-13.50 Liivi järel Tanar Kirsiga, osalustasu 5.-

14.00-15.45 loovkirjutamine Sirel Heinlooga. Eelregistreerimine aadressil tarslamm@gmail.com. Osalustasu 20.-

16.00 Türgi köögist ja kultuurist räägib Sümeyra Catal

16.45 luule vastuvõtt Sirel Heinlooga

 

Lastele joonistusvõistlus, klamberjärjehoidja-lugemisseltsilise meisterdamine ja õuel takistusrada sõpradega Alatskivi Noortekeskusest.

 

Leo Rohlini näitus “Kui seda metsa ees ei oleks…”

Akvarelli-tuši tehnikas teostatud maalingute ja seinareljeefi kaudu näeme, missuguseid väljundeid leiab Liivi olemus kunstnik Leo Rohlini silme läbi. 

Väljapaneku “Kui seda metsa ees ei oleks…” avame 13. augustil kl 14.00 Liivi muuseumi näitusemaja väikses saalis.

Kunstnik kirjutab näituse kohta järgmiselt:

Teekond  Oja tallu, suure luuletaja Juhan Liivi sünni- ja elupaika on selja taga. Õigem oleks öelda palverännak. Niivõrd oluline on Liiv meie kultuuriloos. 

Kuna kuus aastat tagasi oli mul võimalus eksponeerida Juhan Liivile pühendatud näitust ”Kui seda metsa ees ei oleks” Tallinnas Hop galeriis, siis tehti mulle siinmail ootamatult ettepanek tutvustada näitust ka Liivi muuseumis. Muidugi võtsin selle idee tänutundega vastu. Saan küll ruumilistel põhjustel eksponeerida vaid osa näitusest, mistõttu võiks  seda  ettevõtmist nimetada  pigem väljapanekuks, kuid olgu siis pealegi pool rehkendust, püüan anda oma parima.

Ma ei ole tavaliselt oma loomingut ise sõnaliselt tutvustanud, kuid kuna viibin majas, kus sõna on nii või teisiti  peategelane, siis püüan näitust lühidalt ka  oma vaatevinklist lahti mõtestada. Näitus koosneb kahest osast:

 

Kui seda metsa ees ei oleks.

See Liivi proosast üle võetud üldtuntud lause olen siin kaudselt sidunud  hoopis  katketega  poeedi sügisluulest ja sedagi tinglikult. Nimelt kujutlen  oma vaimusilmas  metsa luuletaja peas  rõhuva ja muserdava laanena, läbi mille  helgematel hetkedel kangastuvad päikeselised või ka nukravõitu maastikuvaated, mis vormuvad  ülilihtsateks, kuid kuid samas erakordseteks  luuleridadeks. Nii ütleb Villem Ernits üle 100 aasta tagasi: …kui must pilv tema vaimusilma kattis. Ainult üksikutel silmapilkudel murdus päikesekiiri pilvest läbi. / ja siis lõi Juhan Liiv oma parimad luuletused.”

Piltinstallatsiooni akvarellifragmendid on maalitud noorpõlves aastatel 1964-65, tušimaaling ja kollaaž teostatud 50 aastat hiljem – 2015 aastal. Eks siin ole ka ainet järeldusteks.

 

Must lagi on meie toal.

Siin ei ole ma taotlenud suitsust mustaks värvunud  rehetoa lae kirjeldamist, vaid eeskätt seda, mis toimub luuletajas endas. Üldises masenduses ja rõhuvas kurvameelsuses leidub  siiski hetki, mil sisemises  tähistaevas  lööb  siit-sealt ootamatult  nii mõnigi täht särama. Muide, just muuseumis olles avastasin kauni väljaande „Väike järv” eessõnas Friedebert Tuglase lauserea …süsimusta taeva kummumine üle pea, kuid ses taevas tuikavad heledad, valus-kirglikud tähed.”

Poeedi tundlikule närvikangale osundav must ruut valmis aastatel 2015-2016.

Otsisin ainulaadset, seninägematut  materjalide kooslust ning jäin pidama eeskätt ristpeakruvidele kinnitatud kraaterglasuurile, mis peale põletuses tekkinud mullistuse lõhkeb jahtumisel ning tekitab sellega minikraatreid. Täienduseks  tumehall portselan ning tinglikult mõttelõnga tähistav villase lõnga võrgustik. Ka katmata kruviristidel on oma osa täita.

Ja veel:

Need Juhan Liivi loomingut iseloomustavad tsitaadid on olnud minu jaoks eriti mõjusad ja lähedased:

 

„Kellelegi ei ole aga saatus nii armutu olnud kui Juhan Liivile…Kuid vaevalt oli ta ise oma annete suurust ja väärtust suutnud sisemiselt ära tunda ja tõsiselt hinnata, kui must pilv tema vaimusilma kattis. Ainult üksikutel silmapilkudel murdus päikesekiiri pilvest läbi. Ja siis lõi Juhan Liiv oma filosoofilised sügavmõttelised laastud ja oma parimad luuletused, täis üllatavaid tundmustepöördeid, ootamatuid luuleliste nägemuste vaheldusi ja isegi kurvameelsust.”

Villem Ernits „Juhan Liivi matustel”  Postimees 25.XI 1913

 Kui soovitakse, see on mingi haigus, mingi vaimu pealetulek, süsimusta taeva kummumine üle pea; kuid ses taevas tuikavad heledad, valus-kirglikud tähed.

Friedebert Tuglas, „Juhan Liiv” 1958

 

„…jääv, püsiv loodusluule, kus eksimatult tuntakse ära eestimaine, kodune loodus, kus luuletus on kirjutatud selle konkreetse looduspildi jäädvustamiseks ja sellest saadud elamuse vahendamiseks – sellise loodusluule toob eesti kirjandusse Juhan Liiv.”

Sirje Olesk „Lydia Koidula. Ilus oled emapind” 2002

 

„Liiv on ennekõike luuletaja.

Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti täiuslikult valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud. Juhan Liivi hääl on sügavast Eestist – kuulakem teda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu…”

Jüri Talvet „ Rahutuse luuletaja Juhan Liiv (Lumi tuiskab, mina laulan).”  2013

© 2024 Liivi Muuseum

Theme by Anders NorenUp ↑