Akvarelli-tuši tehnikas teostatud maalingute ja seinareljeefi kaudu näeme, missuguseid väljundeid leiab Liivi olemus kunstnik Leo Rohlini silme läbi.
Väljapaneku “Kui seda metsa ees ei oleks…” avame 13. augustil kl 14.00 Liivi muuseumi näitusemaja väikses saalis.
Kunstnik kirjutab näituse kohta järgmiselt:
Teekond Oja tallu, suure luuletaja Juhan Liivi sünni- ja elupaika on selja taga. Õigem oleks öelda palverännak. Niivõrd oluline on Liiv meie kultuuriloos.
Kuna kuus aastat tagasi oli mul võimalus eksponeerida Juhan Liivile pühendatud näitust ”Kui seda metsa ees ei oleks” Tallinnas Hop galeriis, siis tehti mulle siinmail ootamatult ettepanek tutvustada näitust ka Liivi muuseumis. Muidugi võtsin selle idee tänutundega vastu. Saan küll ruumilistel põhjustel eksponeerida vaid osa näitusest, mistõttu võiks seda ettevõtmist nimetada pigem väljapanekuks, kuid olgu siis pealegi pool rehkendust, püüan anda oma parima.
Ma ei ole tavaliselt oma loomingut ise sõnaliselt tutvustanud, kuid kuna viibin majas, kus sõna on nii või teisiti peategelane, siis püüan näitust lühidalt ka oma vaatevinklist lahti mõtestada. Näitus koosneb kahest osast:
Kui seda metsa ees ei oleks.
See Liivi proosast üle võetud üldtuntud lause olen siin kaudselt sidunud hoopis katketega poeedi sügisluulest ja sedagi tinglikult. Nimelt kujutlen oma vaimusilmas metsa luuletaja peas rõhuva ja muserdava laanena, läbi mille helgematel hetkedel kangastuvad päikeselised või ka nukravõitu maastikuvaated, mis vormuvad ülilihtsateks, kuid kuid samas erakordseteks luuleridadeks. Nii ütleb Villem Ernits üle 100 aasta tagasi: „…kui must pilv tema vaimusilma kattis. Ainult üksikutel silmapilkudel murdus päikesekiiri pilvest läbi. / ja siis lõi Juhan Liiv oma parimad luuletused.”
Piltinstallatsiooni akvarellifragmendid on maalitud noorpõlves aastatel 1964-65, tušimaaling ja kollaaž teostatud 50 aastat hiljem – 2015 aastal. Eks siin ole ka ainet järeldusteks.
Must lagi on meie toal.
Siin ei ole ma taotlenud suitsust mustaks värvunud rehetoa lae kirjeldamist, vaid eeskätt seda, mis toimub luuletajas endas. Üldises masenduses ja rõhuvas kurvameelsuses leidub siiski hetki, mil sisemises tähistaevas lööb siit-sealt ootamatult nii mõnigi täht särama. Muide, just muuseumis olles avastasin kauni väljaande „Väike järv” eessõnas Friedebert Tuglase lauserea „…süsimusta taeva kummumine üle pea, kuid ses taevas tuikavad heledad, valus-kirglikud tähed.”
Poeedi tundlikule närvikangale osundav must ruut valmis aastatel 2015-2016.
Otsisin ainulaadset, seninägematut materjalide kooslust ning jäin pidama eeskätt ristpeakruvidele kinnitatud kraaterglasuurile, mis peale põletuses tekkinud mullistuse lõhkeb jahtumisel ning tekitab sellega minikraatreid. Täienduseks tumehall portselan ning tinglikult mõttelõnga tähistav villase lõnga võrgustik. Ka katmata kruviristidel on oma osa täita.
Ja veel:
Need Juhan Liivi loomingut iseloomustavad tsitaadid on olnud minu jaoks eriti mõjusad ja lähedased:
„Kellelegi ei ole aga saatus nii armutu olnud kui Juhan Liivile…Kuid vaevalt oli ta ise oma annete suurust ja väärtust suutnud sisemiselt ära tunda ja tõsiselt hinnata, kui must pilv tema vaimusilma kattis. Ainult üksikutel silmapilkudel murdus päikesekiiri pilvest läbi. Ja siis lõi Juhan Liiv oma filosoofilised sügavmõttelised laastud ja oma parimad luuletused, täis üllatavaid tundmustepöördeid, ootamatuid luuleliste nägemuste vaheldusi ja isegi kurvameelsust.”
Villem Ernits „Juhan Liivi matustel” Postimees 25.XI 1913
Kui soovitakse, see on mingi haigus, mingi vaimu pealetulek, süsimusta taeva kummumine üle pea; kuid ses taevas tuikavad heledad, valus-kirglikud tähed.
Friedebert Tuglas, „Juhan Liiv” 1958
„…jääv, püsiv loodusluule, kus eksimatult tuntakse ära eestimaine, kodune loodus, kus luuletus on kirjutatud selle konkreetse looduspildi jäädvustamiseks ja sellest saadud elamuse vahendamiseks – sellise loodusluule toob eesti kirjandusse Juhan Liiv.”
Sirje Olesk „Lydia Koidula. Ilus oled emapind” 2002
„Liiv on ennekõike luuletaja.
Kui mõnel rahval on ükski oma Liiv, kes seda kunsti täiuslikult valdab, siis ei ole see rahvas asjata elanud. Juhan Liivi hääl on sügavast Eestist – kuulakem teda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu…”
Jüri Talvet „ Rahutuse luuletaja Juhan Liiv (Lumi tuiskab, mina laulan).” 2013
