Kodavere kihelkond

Ajaloolise Kodavere kihelkonna piirid ulatusid Emajõest lõunas kuni Omedu jõeni põhjas, jäädes nii praeguse Tartu- kui Jõgevamaa aladele. Inimese poolt on need paigad asustatud ligi üheksa tuhat aastat. Muinasasulad on olnud Kalevipoja sängis, Linnamäel, Alasoos, Kodaveres, Laheperas, Naelaveres, Peatskivis, Pusil, Riidmal, Savastveres, Torilas jm.

Muinasajal paiknes siin Soopoolitse kihelkond, mille keskuseks oli arvatavasti Alatskivi linnamäel paiknenud linnus. Kodavere kirikukihelkond moodustati pärast sakslaste vallutusi 13. sajandi alguses.

Siia maanurka on I aastatuhande lõpus ja 12.-15. sajandil sisse rännanud nii venelasi kui vadjalasi (kunagise Vaiga muinasmaakonna nimigi arvatakse seotud olevat vadjalastega), sestap võib kodavere murdes täheldada hulganisti vadjapäraseid jooni.

Teine suurem rändelaine toimus 17.-18. sajandil, mil üle Peipsi põgenes Kodavere kanti Venemaal tagakiusatud vanausulisi. Nemad kinnitasid kanda rannikul ning rajasid sinna oma kalurikülad, mis on elujõulised tänapäevalgi.

Paul Ariste tähendab 1929. aastal oma reisikirjelduses Kodavere maile: “Varnjast lahkudes jäid eesti kylad mõneks ajaks eemale. Kasepää, Kolkjad, Sofia on puhtvene kyli, kus eestlane on päris haruldane loom. Eesti talusid näeb rannast veidi eemal paari kilomeetri taga, “sääl, kus metsad algavad,” sest rand on lage, kylade vahelgi on puid vähe. Venelasel on maad niivõrd vähe, et seda ei või raisata tyhja-palja puu alla.

Alles Alatskivi paigu kyynivad eestlased rannani. Ei läind siiski eesti rannakylisse, vaid pöördusin otse Alatskivi lossi. Loss see on tõepoolest, kuid viimased aastad sääl tegelend riigimõisa valitseja on pyydnud laastada lossi ja ymbrust nõnda palju kui on suutnud. Uhke iluvärav on võetud maha, sest säält olevat saadud häid telliskive. Lossi ymbruses on palju kauneid ning rahvaluulelisi kohti. Omal ajal on parun Nolken väga pidand lugu neist rahvaluulelisist kohist ja kõvasti keeland neid reostamast.

Alatskivi on ju päris Kodaveret. Vanemad inimesed kõnelevad praegugi kodavere murrakut, kuigi yhegi suust ei kõla enam sellist keelt nagu on esitet Kettuse uurimuses. Eitus emme, ette jne. on täiesti tundmata (seda märkasin ka mujal). Keskealisil on puhta kodavere murde asemel midagi Tartu-Maarja ja kirjakeele vahelist murret.” (Allikas: ERA II 14, 479/88)